Juhan Aguraiuja: Kõrged elektriarved on piirkonna energianälja sümptom

Jaanuar ja veebruar tõid paljudele Eesti kodudele ja ettevõtetele ootamatult suured elektriarved. See ei olnud aga juhuslikult kõikuvad börsihinnad, vaid laiemate ja sügavamate tegurite koosmõju. Külm ilm, regioonis valitsev tootmisvõimsuste nappus ja ulatuslik sõltuvus importelektrist lõid olukorra, kus hind kerkis kiiresti – ning kõige enam tundsid seda need, kelle majapidamist kütab elekter ja kellel on börsipakett.

Nii tänavune jaanuar kui veebruar olid Eestis viimase 25 aasta üks külmemaid, mis paisutas elektritarbimist ligikaudu viiendiku võrra võrreldes detsembriga. Elektrinõudluse hüpe on elektriturul alati märkimisväärne hinnamõjur, sest külmade ilmadega ei kasva mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi ja Põhjala energiavajadus. Tarbimise kiire kasvu tõttu pidid turule lülituma fossiilkütusel töötavad jaamad, sest odavama hinnaga taastuvenergiast pakkumist pole meie regioonis piisavalt. Nii nihkus hinna kujundamine kallimate gaasi- ja põlevkivijaamade kanda: Baltikumi gaasijaamade tootmine kasvas jaanuaris ja veebruaris võrreldes detsembriga mitmekordseks. Selle tulemusena kerkisid kuu keskmised elektribörsi hinnad detsembriga võrreldes koguni 110% ning jäid nii jaanuaris kui veebruaris ligikaudu 15,4 sendi juurde kilovatt-tunni eest.

Kõrgetes hindades ei saa süüdistada tuuleenergiat. Vastupidi, tuuleenergia on üks vähestest tootmisliikidest, mis aitas ka külmadel kuudel hinda allapoole nügida. Näiliselt tuulevaestel kuudel kattis tuulest toodetud elekter üle viiendiku Baltikumi jaanuari tarbimisest. Oleks meil tuuleparke rohkem, oleks tuuleenergia osakaal veelgi suurem ning mõni kallim fossiiljaam jääks selle arvelt turule tulemata.

Taastuvenergia vähenemise tingis ka Läti hüdroenergia, mis kahanes pakase tõttu mulluse jaanuari ja veebruariga võrreldes poole võrra – kui 2025. aasta jaanuari-veebruari jooksul kattis hüdroenergia piirkonna nõudlusest umbes 13%, siis tänavu vaid umbes 6%.

Samuti ollakse kiired süüdistama kõrgetes hindades Auvere elektrijaama, mis tõesti suure osa jaanuarist rikke tõttu turult väljas oli, kuid mida olid asendamas teised Narva elektrijaamad. Ometi, kui Auvere elektrijaam 6. veebruarist turule naases, siis see leevendust elektrihindadesse ei toonud. Suures tootmise defitsiidis on küll iga täiendav megavatt oluline, kuid asendavate jaamade tõttu oli Auvere remondi hinnamõju siiski piiratud. Märtsikuus oleme näinud, et jaam ei pääse suure osa ajast turule, kuna turuhinnad on lihtsalt jaama pakutavast soodsamad.

Oleme osa Baltikumi elektrisüsteemist, kus tarbimine ulatub külmadel talvekuudel üle 5000 megavati. Lisaks on sellistel hetkedel meie hind sageli ühtlustunud ka Soomega, kus tarbimismahud küündivad samuti rekordkõrgustesse ning soodsast elektritootmisest on puudus. Samal ajal näeme nii Eestis kui Baltikumis struktuurset impordisõltuvust. Ligi 30% Baltikumi jaanuari ja veebruari tarbimisest kaeti importelektrist, kuid ka naaberriikides oli krõbe pakane ja seetõttu tarbimine ja elektrihind kõrged.

Kõige tugevamalt tabasid kõrged arved majapidamisi, mis sõltuvad elektriküttest ja elektri börsihindadest. Nende tarbijate jaoks realiseerus topeltrisk: külm suurendas tarbimist ja samaaegselt kallines iga tarbitud kilovatt-tund. Fikseeritud hinnaga pakettide klientidel oli olukord märksa rahulikum – tarbimine küll kasvas, kuid hind püsis kontrolli all.

Kuigi tarbijal ei ole võimalik ilma kontrollida, saab igaüks end hinnatippude eest kaitsta. Jaanuaris ja veebruaris maksis elekter börsil päevastel tundidel sageli 20-30 senti kilovatt-tunni kohta, halvematel tundidel isegi 40-50 senti. Fikseeritud hinnaga klient tarbib elektrit stabiilselt ligikaudu 10-12 sendiga olenevalt lepingu sõlmimise hetkest. See on mitu korda vähem kui maksis börsihinnaga tarbija. Börsipaketil püsides on võimalik küll oma kulusid vähendada, kui suunata suurema koormusega tegevused odavamatesse tundidesse. Paraku on pika külmaperioodi ajal soodsa hinnaga aknaid vähe ja kogu tarbimist siiski öötundidele ei saa liigutada.

Mõistagi soovivad tarbijad osa saada kevad-suvistest madalatest börsihindadest. See aga ei tähenda, et börsihinnale peab aastaringi ustav olema. Paljud kliendid on otsustanud veeta pool aastat börsil ja pooleks aastaks hinna fikseerida. Selliste klientide jaoks on turule toodud isegi spetsiaalne hooajakindel elektripakett, mis kliendi jaoks selle muudatuse kaks korda aastas ise ära teeb.

Ent kui tahame, et tuleviku talved ei jääkski meid kõrgete elektrihindadega raputama, vajab Eesti süsteemset ja pikaajalist lahendust. Kuni püsime tootmise puudujäägis ja sõltume ulatuslikult importelektrist jäävad tipphinnad korduma. Vajame rohkem kaasaegseid, konkurentsivõimelisi elektritootmisvõimsusi, et katta meie enda tarbimisvajadus. See tähendab täiendavat taastuvenergia tootmist, mis hoiaks hinna all, kui ka kiiresti juhitavaid gaasielektrijaamu, mis tagavad elektri neil hetkedel kui taastuvenergiat pole piisavalt.

Ilma tulukindluseta ehk vastu turgu on pea võimatu Eestisse rajada ükskõik millist tüüpi elektritootmist, olgu selleks tuulepark, tuuma- või gaasijaam. Lisaks takistavad uute tootmisvõimsuste rajamist planeeringute pikk ja ebakindel portsess. Elektrihindade kontrolli alla saamiseks peame neist takistustest üle saama. Mida kauem ootame, seda kallimaks ja riskantsemaks see Eestile muutub.